Pidu kultuurimajas.

Meanwhile in Hiiumaa:

Eelviimane nädal saarel, juhhei. Sellele mõeldes ma pole eriti kurb ega ka rõõmus. Tahaks küll koju minna ja vahelduseks midagi muud ka teha, kui kirjutada, sest mul on juba ajakirjandusest kopp ees, aga samas tahaks ka korraks tagasi siia tulla suvel.

Ilmad on siin vahelduva eduga mõnusad suvised ja samas jällegi sajab või on kogu aeg jahe.

Ja ma olen vähe kade ju, et kõigil teistel praksid juba läbi ja ma ikka veel tõmblen siin tööorjuses! Samas on põnev ka. :))

Eelmine laupäev oli muuseumiöö. Ilm oli jube, aga võtsin end kokku ja läksin häälega Tahkuna poole. Seal on tuletorn ja ülicool Hiiumaa militaarmuuseum. Terve tee Tormi konsumist, kuni Kärdla linnapiirini kõndides, mis oli u. pool tundi, sõitis minust mööda ainult 2 autot. Paljulubav. :D

Aga Hiiumaal võetakse hääletajaid hästi peale ja siin on üsna turvaline trippida. Ma sain küüti ühelt ägedalt vanamehelt, kes oli tegelikult teel Kõrgessaarde ja kes oli stiilipuhas hiiu mees: Hiiumaal sündinud-elanud ja endine meremees.

Ta viis mind Tahkuna lõppu ära, ajasime juttu ja tormasime koos Tahkuna tuletorni tippu. Jalad olid maru valusad, õues oli paks udu ja sain kõiksugu meremehe tarkusi kuulda. Näiteks selle paksu piimvalge udu sees nägi ta ära, kus asuvad merel laevadele ja paatidele ohtlikud madalikud. :D Tahkuna rannas oli täiega ilus maastik ja mõnus niiske mereõhk, tahan sinna suvel tagasi minna.

Edasi militaarmuuseumisse, mis asus tuletornile üsna lähedal. Täiega äge koht, sest kõik militaristid ja muidu sõjatemaatika fännid, nagu mina, läheksid seal täiega pöördesse! Käisin maa-aluses varjendis, nägin klaustrofoobset vene tanki seestpoolt ja üks nunnu jahikoer oli ka seal. Lisaks on seal kõiksugu muud huvitavat kraami esimesest ja teisest maailmasõjast, mida vaadata ja käppida. Ja enamus kraamist on seal kõik Hiiumaa pealt kokku korjatud, sest Tahkuna poolsaar oli kõik nõuka-ajal sõjaväebaase ja sõdureid täis. Praegugi Tahkunal ringi töllates näeb tohutult palju endiseid maa-aluseid varjendeid, kaevikuid ja sõjaväelinnakuid. Üks lapilises riietuses onksel ütles julgustavalt: „Ah, siiamaani võib kuskilt metsa alt surnud sõdureid või roostes miine leida!“ :D

Sealt läksin veel Mihkli talumuuseumisse, tagasi Kärdlasse ja sealt omakorda Paladele Soera talumuuseumisse ja sealt Kärdla Pika maja muuseumisse. Huh, palju kohti sai kiirkorras läbi käidud.

Järgmine päev läksime vanaemaga nurmenukke korjama metsa lähedale, sest nurmenukutee meega on talvel parim asi külmetuse vastu ja see maitseb nagu kevad. Päike paistis, aga oli üsna jahe ja põõsa all uimerdas üks nastik. Hiiumaal, muide, pidigi palju usse olema. :D

Eelmine reede käisin hommikul oma esimest ametlikku intervjuud tegemas kohalikus nõustamiskeskuses, nagu üks õige ajakirjanik. Nii naljakas ikka nii lampi minna suht tundmatul teemal kellegagi lugu tegema, aga sain ikka hakkama lõpuks. Sain keskuselt mälestuseks logoga yo-yo. Muigasin, sest mul tuli kohe Mergonoom Kauhajoelt meelde. :D :D

Esmaspäeval passisin tööl kella kuueni, toimetasin koos ülemusega oma lugu ja mõtlesin kirjaneitsi ameti maha panna, sest ajakirjanik olla on ikka jube raske. :D

Kolmapäeval oli Kärdla raamatukogu suur juubeliüritus, räägiti kirjandusest ja niisama huvitavat ja tarka juttu. Nii imelik oli, et seal ma nägin juba nii palju tuttavaid inimesi-kultuuritegelasi, kellega ma olen siin vahepeal tuttavaks saanud. „Mismõttes sa lähed mandrile tagasi?? Hiidlased on juba ära harjunud, et sa siin oled!“ Heh. :D

Reedel toimus Seebikarbi ralli ehk kohalik vigursõidukite võistlus, mida ma pildistamas käisin. Masinaid oli mitu, üks naljakam kui teine. Üsna naljakas oli, sest mõnel lendasid suure hooga rattad-poldid küljest ära või käis masin kummuli. Kõige naljakamad olid Hullud Lehmad, bemmivennad ja Suslikud. Suslikutel oli tõeline sõjamasin kohustusliku militaarse outfiti ja puust relvadega. Nemad panid ka kõige hullemini mäsa. :D

Pärast intervjueerisin Hullude Lehmade võistkonda, sest nad olid nii naljakad. :D

Huh, kobisin ruttu toimetusse ja kirjutasin võistlusest loo valmis. Jõudsin kodus ruttu süüa midagi ja siis kohe kultuurimajja, sest seal oli suur kevadshow! :D

Rahvast oli seal palju ja see oli esimene üritus Kärdlas, kus oli nii palju noori inimesi kohale tulnud. Muidu on ikka nii, et igal pool käivad ainult vanemapoolsed inimesed ja ma olen ainuke noor.

Igatahes, üritus oli tehtud selleks, et koguda raha Hiiumaale tomograafi ostuks, sest talvisest ülevabariigilisest kampaaniast ei saadud isegi poolt summat kokku.

Valgustus oli seal kohutav, heli samuti. Ma ei näinud suurt midagi, mis lava peal toimus. Aga muidu oli moeshow, playback-tantsukavad, jj-streeti tantsijad, lauljad, segakoor ja noortebänd. Kõik hiidlased. Playbacki osa oli eurovisiooni-spets, niiet sain jälle mõnes kohas pisarateni naerda, sest hea ju kui vahest tasuta tsirkust saab. :D :D

Avatud oli seal õpilaste tehtud kohvik, kust läks kogu müügitulu tomograafi jaoks. Imeodava raha eest vohmisin kõiksugu head kraami: tiramisukook, šokolaadikook, muffinid. Omnom.

Aga kellel on maruigav või elutüdimus peal, siis soovitan igatahes minna mõnda maakohta lambi kultuurimaja peole, sest see on ikkagi elamus kogu eluks ja maainimesed oskavad möllu panna. :D

Täna, laupäeval, saab veidi lebotada. Õhtul on plaan teha vahvleid, sest fuck yeah, vanaemal oli kuskil iidsete asjade seas täiesti töökorras vanaaegne vahvliraud!! Peale selle loen Tõnu Õnnepalu „Paradiisi“, mis on Hiiumaast, aga minule täielik pettumus, kuna on nii jama. Kuuldavasti pidid just mandriinimesed sellest vaimustuses olema.

Homme lähen filmitalgutele, kus toimub ka filminäitlejate-väljaõpe. Proovin 2 in 1 teha – pildistada-kirjutada sellest ja osa ka võtta.

Kas te olete tähele pannud, et väljas õitsevad juba toomingad ja meelespead ja kuldnokad ehitavad pesa? Ja tänaseks ennustati maailmalõppu. :D

Aga praegu parim suvelugu ja maailmalõpu-soundtrack, mida kuulata: