Kodutee.

Kui hakkasin Stuttgartist tagasi põhjapoole liikuma, oli ilm juba päris külm ja vihma sadas. Muidu oli senimaani olnud päris ilus ja soe ilm.
Mingi naljakas poolakas võttis mind peale. Esiteks ta kokutas niivõrd hullusti, et kohati oli temast raske aru saada ja siis ta näitas läpakast mulle pilte oma tsiklist ja pakkus teed. :D Kuna tal oli tööasjus vaja kuskil laos käia ja oodata paar tundi, et kaup saaks peale laaditud, siis igavuse peletamiseks mängisime sõnade äraarvamismängu ja sõnadena arvasime ära bändinimesid. Minu jaoks oli see ikka kõrgema leveliga mäng, sest too tüüp kirjutas suurem osa bändinimedest vigaselt. :D Peale selle lubas ta mu mp3-mängija ühendada enda läpakaga ning terve tee Berliini (600km) sai kuulata minu muusikat. Ajee.
Berliini ta päris ei sõitnud, aga sain vastu ööd Potsdami ja jõudsin eelviimase metrooga Berliini sõita. Läks hästi.
Läksin kohe Petsi juurde, tegime kivi, ajasime juttu ja muljetasime seiklustest. Pets muidugi muljetas oma tüdrukutest.
Mul oli küll hull koduigatsus juba peal ja ausalt öeldes ka kopp ees sellest hulkumisest, AGA - alati võib enne kojuminekut käia veel mõnel festivalil. :D Nii ka tegime - reedesel päeval algas Cottbusis Blue Moon Festival aka kahe päeva jagu kohalikus suitsuses alternatiivklubis veelgi suitsusemad stoner-bändid.
Õnneks häälega ei pidanud minema ja jõudsime Petsiga kohale siis, kui esimene bänd lõpetas. Vihma sadas õues, aga muidu oli äge - suurem osa rahvast seal oli eelnevalt käinud Stoned From The Underground festivalil, rahvast ei olnud liiga palju, turvamehed olid mõistlikud ja bändimehed olid lahedad sõbralikud karvikud.

Minu kurvastuseks olid enamus bände mingid hipilikud stoner-psühhedeeliad, mingi kaks bändi olid veidi sludge'ilikuma kõlaga ja ainult üks bänd korraliku stoner doomiga.
Pets oli juua täis ja sai igasuguste tüüpidega tuttavaks seal, ta orgunnis meile öömaja kohalikus anti-fa-anti-sexism-anti-capitalist-go-vegan noortekeskuses. Äge koht oli ja ruumi oli palju. Peale meie tuli sinna veel teisigi hulkur-hipisid ööbima ja mingi osa bändiliikmeid kah.
Hommikul tuiasime linnapeal ja tegime veidi sightseeingut. Linnasüdames oli mingi pisike lõbustuspargi moodi värk püsti pandud, olime kui kaks kodutut seal. Lisaks oli kohalikul suurel staadionil toimumas mingi kohalikele külajorssidele oluline jalkamatš (kodumeeskond sai ikkagi kotti). Pets jõi mingit rõvedat koolaõlut (eesti oma maitseb paremini) ja ma lonksasin oma lemmikut Club Mate nimelist mulliga matejooki (parim asi kivi kõrvale juua). Palju oli Cottbusi linnapildis näha penskareid ja vanu inimesi, nagu oleks kuskile Paidesse ära eksinud.
Õhtu saabudes läksime tagasi Chekovisse, klubi, kus festar toimus. Teel klubisse saime veel sahmaka vihma ja mingid keskealised sakslased ühinesid meiega, kes läksid kah samale festarile. Nad arvasid siiani, et meie riigikeel on vene keel.

Kalmen oli äge bänd. Praegu kahetsen, et ei ostnud nende plaadikest. Belzebong oli kah põhimöll. Enne laivi tossutati terve saal nii täis, et mina küll aru ei saand, mitu meest laval oli ja mis laval üldse toimus. Ja ilmselt ma polnud ainuke. :D Sain Belzebongi tüüpidega tuttavaks, olime ilmselt ainuke seltskond idaeurooplasi seal festivalil. Kuna tüübid on poolakad, siis nad olid ka ainsad, kes lava taga viina võtsid ja kivi tegid. :D
Eniveis, nalja sai nabani nendega ja paar tüüpi neist teadsid Eesti bändi Talbotit ja palusid kohe Jarmole helistada, et ta kutsuks Belzebongi Tallinna esinema. :D
Hommikul saime küüti osadelt bändimeestelt, kes vaikselt Berliini kulgesid. Kõigil oli vist pohmakas ja väss, keegi ei viitsinud jutustada ja plaadi pealt mängis magus-uinutav stoner rock.

Terve pühapäeva tsillisime Petsiga niisama, festivaliväsimust välja endast. Teisipäeval lahkusin Berliinist kodupoole.

Alustasin hommikul ülivara, õues oli veel hämar isegi ja päris külm. Sõitsin metrooga kuskile linna teise otsa ülipika maa. Vantsisin tükk aega edasi. Läksin hääletama lõpuks kiirtee algusesse, kus sildike näitas Frankfurt Oderi peale. Kahe autoga saingi piirini. Kõndisin sealt metsa pika maa, sain lõpuks peale ja otse Poznani. Sain tee peal süüa, palju vene keelt pudistada ja too onksel ostis mulle head poola šokolaadi tee peale kaasa!
Poznanis hakkas juba õhtuks kiskuma, mind pandi maha täpselt südalinnas ja noh, mis siis ikka, kui linnapiiri jala minna. Oli päris külm ja isegi vihma sadas. Kõndisin mööda tänavast Estońska ja muigasin omaette.
Mul oli juba suht kopp ees ja hakkasin kuskil suva bussipeatuses hääletama. Pool tunnikest külmetamist ja vaeva tasus ära - sain küüti poola rekkamehelt, kes sõitis Tallinna!
Niisiis sain lahkelt küüti, sain süüa ja sooja teed. Suure kauplemise ja õiendamise peale sain omaette lavatsil magada, mitte ei pidanud rekkamehe kaissu minema. Suht tuim ja igav kulgemine oli Eesti poole, ilm muutus aina külmemaks ja puulehed kollasemaks. Neljapäeva õhtuks olingi lõpuks Pärnus. Oh joy!

Muudest seiklustest hiljem.