CTTS.

Kuigi ma olen praegu sitaks väsinud, positiivsetest emotsioonidest käib ikka veel pea ringi ja kõht on tühi, siis hoolimata sellest püüan oma värvikad seiklused kirja panna.
Et päris algusest kogu lugu ära rääkida, siis neljap. oli suht tavaline - käisin korra koolis, õues oli räme külm ja Dima otsustas minuga mitte kaasa tulla. Ega ma mingi nõrk pole, tegin Tampere sildi valmis (mida ma kordagi ei kasutanud), sõin suure kausitäie omatehtud vegan powerfoodi (banaani-pirni puuviljasalat rosinate, päevalilleseemnete ja kaneeliga) ja panin kogu riidekapi sisu omale selga. Paks nagu kosmonaut läksin hääletama, õues oli -25 ja teekond u. 156km.
Sain esimese 10min jooksul kohe küüti ja suht pika maa, mingi tüüp viis mind 50km Karviasse. Nii kahtlane oli sõita seal, sest kuskilt maalt ei näe kilomeetrite kaupa mitte ühtegi silti ja on ainult mets. Aga jõudsin Karviasse, mälu järgi liikudes leidsin seal Parkano teeotsa ja hääletasin edasi. Üks äge paarike võttis mind peale, kellel oli autos kast õlut ja palju vene viina. :D Et läksid oma kesämökkile tinunni panema paariks päevaks.
Aga nii ma jõudsingi 3 autoga lõpuks Parkanole - kell oli peaaegu 4, päike hakkas madalamale vajuma ja sitaks külm oli ka. Leidsin Tampere teeotsa ja sealt näitas silt juba 87km. Poolel teel!
Naljakas oli, et iga autojuht mainis alati ka külmakraade. Märkasingi, et mida rohkem lõunapoole, seda soojemaks ju läheb. :D
70km enne Tamperet võttis mingi nilbik vanamees mind peale. Aga ta oli suht naljakas, küsis igasugu asju kooli ja Eesti kohta. Ja siis hakkas nilbusi rääkima. :D Aga see oli suht ohutu, sest ega ta ei julgenud midagi. Kuskil teepeal oli mingi hull avarii juhtunud. Kellegi auto oli ikka väga mäsaks sõidetud.
Lõpuks oli jäänud ainult 40km ja õues oli pime. Sain mingi tüübiga kohe süda linna ja wohooo - olingi kohal!

Oli juba pime ja külm, kell oli u. 17 ja paar tundi oli mul veel aega. Jõin kohvi ja soojendasin end üles. Ühtegi poodi ei viitsind minna, kuigi Tamperel on paar ägedat kohta küll, kuhu võiks minna. Tammusin linnas ringi, et see Kauhajoe sõnnikuhais küljest ära tuulutada. Leidsin Klubi üles ja õnneks oli raudteejaam sealsamas.
Uksed avanesid kell seitse, rahvast oli vähe algul ja suht veidrad tüübid olid kohal. Väga diipide bändisärkidega inimesed kõik. Üks vend ilmselt on Talboti livel käinud ja ta muidu skeiterivälimusele olid juures väga kelmikalt kikkis vuntsid. :D:D

Läksin tsekkasin, mis särke-plaate ja asju müüdi. Kylesal on sitaks ägeda disainiga särgid mu meelest. Ken Mode oli vist ainuke, kellel vinüüle oli pakkuda. Nägin Kathyt seal särkidega sehkendamas ja no ausalt - klomp tuli korraks kurku! :D Ostsin kohe kaks särki, ülistiilse koti ja kaks patchi. Merchiga tegeles seal Matt, hakkasime juttu rääkima ja no nii see läks - rääkisin, et tulin häälega põhjast, et CTTS-i vaatama tulla ja et saab lõpuks pärast nii mitmeid aastaid neid ära näha laivis, mitte Myspace'i lehel! Ja nii mulle kingitigi CTTS-i uusim album ja hunnik kleepse kauba peale. Matt ütles, et ah, nende trummari pere on pärit Lätist, niiet nad teadsid, kus Eesti asub!

Esimene bänd Ken Mode tuli peale. Kuna mul polud aimugi, millega tegu, kuulasin hoolikalt. Vaatasin, et kõige pisem tüüp oli lauljaks pandud ja trummar oli ainult šortside väel nagu oleks kuskilt saunapeolt tulnud. :D Heli oli väga mööda, häält oli kuulda alles lõpupoole. Aga tegid ilusti oma 45min täis.
CTTS-i poisid ja tüdrukud hakkasid pille üles seadma. Rahvas kogunes. Esimesena esitati kõik uue albumi lood. Kathy ja Drew vokaalid lives, aaaaaah, külmavärinad jooksid üle selja! Drew oli laval ja on üldse nii pisike, et paneks tasku ja võtaks kaasa. :D Ja - vaikus - seejärel algas Interview At The Ruins intro. Rahvas tegi häält ja  sealt tulid vanemad lood, mida isegi mõned kaasa oskasid laulda.
Esitus oli neil suti aeglasem lives, mis mõne loo puhul pisut häiris, aga muidu oli kõik väga äge. The Non-Objective Portrait Of Karma viimase loona oli ülikõvv ja ilus!
Eeskujulik 45min sai läbi. :(
Kylesa sättis oma asju üles, nüüd tulid lavale suuremad ja karvasemad jõmmid kitarridega. Ja siis tuli lõpuks ka nende naiskitarrist - blond, kontsakingade ja nahktagiga.
Olin kuulanud Kylesat enne suht pealiskaudselt ja mõned lood olid neil päris head.
Lives olid nad sitaks pauer, rahvas elas kaasa, aga keegi moshima ei julgend hakata, kuna liiga vähe ruumi vist. Kahed trummid olid väga ägedad ja ma trummipede, siis trummid jäid mul eriti meelde esmakordsel kuulamisel. Alles livel sain aru, et osad lood laulab sisse bändi seksikas naispool, mis oli väga posi üllatus. Vokaal on tal mõnus + mõnusalt räpakalt sludgy kitarrid, mis mul kohe põlvist nõrgaks võttis. :D (sama oli ka suvel Eyehategodi konsal :D) Umbes pooleteise tunniga tegid oma möllu ära ja kõik panid oma pillid kotti.
Aga pidu ei olnud veel läbi! Bändimehed liikusid vabalt "lihtrahva" seas, jõid õlli ja ajasid fännidega juttu.
Mingi hetk ilmus trummar Caleb mu selja taha ja küsis, et kas ma olengi see Eestist pärit tüdruk. :D Kallistasime ja väga armas oli. Jäin poistega juttu ajama ja kuna kõigil bändimeestel oli sakk sees, siis olid päris lõbusad teemad. Sain veel mingite fännidega tuttavaks ja kusjuures keegi neist polnud soomlane. Selgus, et terve punt vahetusõpilasi oli tulnud kah just CTTS-i pärast konsale. Sain ühe laheda Puerto Ricost pärit tüübiga tuttavaks ja too vend lubas homnepäev minna CTTS-i pärast spetsiaalselt Helsingisse!
Jõime õlli ja vaatasime kogu tralli. Ega pärast konsat läks suht nagu Krouviks kätte ära, ainult, et punukimuusika oli ägedam seal ja saal väga suitsune. Jäin Drewga jutustama ja rääkisime muusikast-kirjandusest-luulest-poliitikast-kunstist-narkost-maagiast ja millest kõik veel... Ta on täielik inspiratsiooniallikas, väga sõbralik ja lahe! CTTS-i puhul oli ilmselge, et palju erinevat muusikat kuulanud inimesed teevadki ise lahedat ja põnevat muusikat.
Mingi hetk olid kõik üsna purjakil ja Kylesa tüübid ühinesid meiega. :D Nad olid kohe pärast konsat jooma hakanud, sest kui sa Miamist pärit oled, siis on Soomes ilmselgelt liiga külm. :D Pärast olime bäkksteidžis, kus oli vägev söögilaud neile kaetud, kõik 100% vegan! Sõime puuvilju, jõime head veini, Caleb oli piisavalt purjus ja hakkas läti keeles falsetiga laulma. :D:D Alates sealt maalt alles uskusin tõepoolest tema läti juurte olemasolu! :D Selleks, et neil Helsingi konsa paremini sujuks, lasi Drew mul oma märkmikku kirjutada paar olulist soomekeelset fraasi, aga ei mingeid roppusi õnneks. :D Põhifraasid, mida õhtu jooksul pidevalt üle küsiti ja korrati, olid "Kiitos!", "Kippis!" ja "Anteeksi!". Caleb rõõmsalt: Kippis on nagu Kapiish ju!!!! :D
Drew luges oma kaardilt kohanimesid, kuhu veel esinema minnakse. "Jyväskylä" ajas teda väga segadusse ("OMG! I don't even know how to pronounce it!"). Ta küsis veel, et milline on Helsinki esinemispaik (ma teadsin, sest ma käisin, seal ISIS-st kuulamas, hehe) ja et kas tõepoolest Norras võib kuskil trolle kohata. :D "Ei, aga neil on Burzum ja Mayhem."
Drew küsis midagi nii naljakalt, a la kas teil on ka ookean ümberringi? :D "Ei, meil on ainult üks hale Baltic Sea." "Kas paadiga saab siit Eestisse minna?" :D
Mingi aeg oli juba kell väga palju ja klubi hakati kinni panema. Turva palus meil viisakalt oma õlled võtta ja lahkuda. Kylesa meespool oli nii kinni juba ja nad tuikusid oma hotelli magama ära. Läksime siis CTTS-i poistega nende hotelli. Ilgelt külm oli õues ja mul oli poistest väga kahju, et nad nii halval ajal siia sattusid. Laenasin Drewle oma roosasid kindaid, sest mul oli neid ju 3 paari kaasas. :D
Kõigepealt võtsime nende jääkülmast vanist mõned prantsuse õlled veel juurde, mis olid ööga juba ära külmunud. :D Ja isegi viinamarjad külmusid õues ära, mis me teepeale söömiseks kaasa võtsime!

Jõudsime hotelli, seiklesime seal natuke ringi otsides õiget tuba ja korrust. Kõik magasid, nende sakslasest autojuht norskas nagu siga ja see oli päris naljakas. Caleb tahtis kõik üles ajada ja jooma kutsuda ("Ou, lähme ajame Kathy ka üles!"). Otsustasime siis, et kõige parem on pisikeses vannitoas kraanikaussi õlled sooja panna ja õlut ka sealsamas vaikselt manustada. Ja nii ajasimegi seal hommikuni juttu.
Kuna rääkisime palju stoner, doom ja black metal bändidest, siis CTTS lubas teha kunagi oma bläkkmetali ja stoner-träki, mida ma väga ootan!! Poisid rääkisid oma plaanist, et tulla tuuritama millalgi ida-euroopa maadesse, sest see tundub põnev. Fluff Fest Tšehhis aga kõlab isuäratavalt! Kui nad sinna lähevad, peab oma väärika Eesti skene kokku ajama ja igatahes kohale minema!!
Muusika kohapealt sain teada, et Drew on suur DJ Shadow fänn, Caleb aga Deftonesi. Jesu ja ISIS olid teemas. Portishead. Orchid. Earth. Eyehategod. Saint Vitus. Amenra. Mamiffer. + miljon muud bändi, mis jutust läbi käisid.
Peale selle uurisid nad, et millised on ägedad kohad kus Eestis esineda võiks/saaks. Rääkisin, et viimati oli Deftones Pirita kloostri varemetes. Drew arvas, et kuskil varemetes või koopas oleks äge esineda ja seda tahaks kunagi proovida.
Drew lubas, et bänd ei lähe iial lahku! Peale selle rääkisid nad, et vahest tahaks kellegagi niisama möllu panna ja õlut koos juua, aga kõik teised nende seltskonnast on nii grumpyd. :( Ken Mode'i tüüpidega nad ei pidavat ka eriti läbi saama. Caleb küsis, et kas ta peaks ka Helsingi konsal end paljaks võtma ja karjuma mikrisse "It's so fucking cold in Finland!" :D
Rohkem nalju, ma ei mäleta. Liiga palju kvaliteetaega koos oma lemmikbändiga. Olime hommikuni üleval. Kell 8 läks mu rong tagasi Seinäjoele. Poisid saatsid mind rongijaama veel!!! Caleb küsis igaks juhuks ka minult autogrammi. :D Igatahes, väga soe ja armas hüvastijätt oli. Et näeme taas Fluff Festil või minu pulmas (sest nad lubasid, et tulevad mu pulma mängima, kui ma kunagi abielluma peaks! :D:D:D:D  How cool is that!) Ütlesin, et mulle külla võivad nad alati tulla. Caleb: Can we play in your living room?? :D
Niiet, Eesti võib kunagi tulevikus väga mõeldav esinemispaik olla! ;)

Aga nüüd tuttu ära, sest homme jälle tööle ja lõpetuseks lugu, mis toob alati külmavärinaid: